Film jutustab Taani arhitekti Johan Otto von Spreckelseni tõsielulise loo, kes üllatuslikult võitis 1983. aastal konkursi Pariisi La Défense’i piirkonna Grande Arche’i kavandamiseks. Prantsuse president François Mitterrand kuulutas 1982. aastal välja rahvusvahelise arhitektuurikonkursi, et tähistada Prantsuse revolutsiooni 200. aastapäeva. Ootamatult võitis selle vähetuntud Taani arhitekt Otto von Spreckelsen (1929‒1987). See on lugu loomingulisest julgusest ja kompromisside hinnast, mis kaasnevad suurte avalike projektide elluviimisel. Tegu on dokumentaalsetel ainetel lavastatud, Laurence Cossé romaanil põhineva tõsielulise mängufilmiga. Oma filosoofilisi juuri kaitsvad arhitektuuridraamad keskenduvad sageli geeniusele, kes püüab oma visiooni ellu viia ülima täpsusega, kuid põrkub poliitika, bürokraatia ja rahaliste piirangute vastu. Tegu pole mitte ainult iseka kunstilise täiuslikkuse ideaaliga, vaid sellega, mis annab parima lõpptulemuse ja toob kasu ühiskonnale tervikuna. Aga siin oleme sageli paraku tagantjärele targad. Valitsejate unistus jätta valitsemisaja märgina maha suuri ja uhkeid monumente, on ühelt poolt egoistlik, ent teisalt parandab hea lõpptulemus inimkonda tervikuna. Nii on praeguseks suurte monumentide loomise laines Pariisi maamärkide nimistusse tekkinud Louvre’i klaaspüramiid, Bastille’ ooperimaja, aga ka seesama Louvre’i ja Triumfikaarega joondatud Grande Arche. Režissöör Stéphane Demoustier põimib meisterlikult kokku arhitekti visiooni ja tegelikkuses eksisteeriva vastuolulise poliitika. Filmi peaosatäitjat Claes Bangi teame esmalt suurepärase rollisoorituse järgi Ruben Östlundi 2017. aasta filmis „Ruut“, mis võitis Cannes’i filmifestivalil Kuldse Palmioksa.