Üleloomulik õudusfilm „Leviticus“. Kui omaenda silmi ei saa usaldada.

Stuudios, mis tõi kinolinale filmi „Räägi minuga“, on nüüd valminud verdtarretav, rahvusvahelist heakskiitu leidnud õuduspõnevik „Leviticus“. Pärast „Leviticuse“ maailma esilinastust Sundance’i filmifestivalil kuulutasid kriitikud selle viimaste aastate üheks rabavamaks õudusfilmiks – kaasahaaravaks, emotsionaalselt rusuvaks ja ääretult häirivaks jubeduseks, mis tungib sügavale hinge. „Leviticus“, mida võrreldakse filmidega „Koos kontidega“, „See jälitab sind“ ja „Räägi minuga“, erineb teistest oma julmuse ja valusa intiimsuse poolest ning on unustamatu.

Uje kinnine teismeline Naim (Joe Bird, „Räägi minuga“) kolib koos oma tundekülma hardalt uskliku emaga (Mia Wasikowska) Austraalia fanaatiliselt usklikku kolkalinna. Talle pakub lohutust üksnes kohalik sarmikas noormees Ryan (Stacy Clausen) ja peagi tekib neil keelatud armulugu. Paraku on ole niisugune armastus selles isoleeritud kogukonnas üksnes patt, vaid on lausa needus. Kui nende saladus avalikuks tuleb, viivad linnavõimud läbi äärmusliku julma vererituaali meeleheitlikus püüdes noormehi „terveks ravida“. Ent lunastuse asemel päästetakse valla hirmuäratav pimedusevägi.

Kui hargnema hakkavad seletamatud õudused, mõistavad noorukid, et neid jälgitakse. Neid asub jahtima ähvardav deemonlik olend, mis kasutab ohvrite peibutamiseks kõige julmemat relva: see varastab ohvri kõige kallima inimese näo, hääle ja puudutuse.

„Leviticus“ on visuaalselt hüpnotiseeriv ja emotsionaalselt muserdav õudusfilm, milles usufanatism, iha ja paranoia sulanduvad üheks mõistetamatuks jubeduseks. Armastusest saab sundmõte, kehast karistus ning ülim õudus ei peida end varjudes, vaid ängistavas tõdemuses, et see, kes tuli sind tapma, on seesama, keda sa kõige rohkem usaldasid.